Kalapead.

Algas see kõik sellest, et mu kallis ema otsustas meile kilu tuua. Tõi, lükkas karbi nina alla ja ütles, et puhastas ära, aga selgroog jäi sisse. Väga pisiksed kilud olid. Mhmh. Tore. Olin rahul, et õhtul saab siis kiluleiba teha, panin pliidile tule alla, õigemini tegi seda guru, lasin vee keema ja munad sisse. Tore. Siis ootasin, pesin nõusid, panin kohvi hakkama ja olin muidu rahul iseendaga. Tassisin siis kõik tuppa, avasin kilukarbi ja seletasin, et rood on sees, aga sest pole midagi. Siis kostis röögatus, et kas teda peetakse mingiks matsiks, et kilusid peadega serveeritakse. Tõepoolest, nagu võlukombel olid kilud kasvatanud pead otsa. Tunnistasin neid natuke ja läksin puhastama. Nii, puhastatud kala laual, mätsisin leibale võid natuke, koksisin muna ja asusin kilu kallale. Siis kostis teine röögatus: see ei ole söödav? Kas su ema tahab mind mürgitada? Tõi nagunii selle spetsiaalselt siia. Endale ei kõlvanud. Pani sinna küpsetuspulbrit hajameelselt või midagi.. Tõepoolest, kala ei haisenud enam vürtsi järele. Jama lugu. Ega mul ka see alla läinud ja mornilt põrnitsesin seda. Kass vaatas kõrval diivanist seda tsirkust kasvava huviga.

Täna ommikul tuustis guru külmkapis, ja küsis, et kus kassi kala on.. Opppaaaa... Ja nii selguski, mis kala me üritasime eile õhtul süüa.
Segiläinud karpide juhtum.