Haldjas Päkk.. ja nii ta algab.

Ühes pimedas kapis elas haldjas. Selline pisike, punnis põskedega, sorakil heledate, takukarva juustega. Igav tal ei olnud. Kapi ukses oli auk. Ja selle augu kaudu sai ta vaadata maailma, põrandalaudade värvilist ning tapeedilist, kassisilmalist ja koerakõrvalist. Tõsi, kassisilmaline maailm talle väga ei meeldinud. Kellele ikka meeldiks, kui suur ja uuriv uriinikarva terav silm näib lausuvat: mängime kassi ja hiirt, mina olen kass.
Haldjas oli juba mõnda aega juurelnud ühe küsimuse üle. Nimelt, et mis ta seal kapis teeb, ja kes ta sinna pani, ja mis, pagana päralt, võib olla küll ta nimi. Ta istus kapi põhjas ja ragistas ajusid nii kõvasti, et üks tükk kõrvast kukkus maha ja kadus ära. Ahhaa! Käes, rõõmustas haldjas, ja õnnitles ennast. Nüüd ta teab, kes ta on. Tema nimi on Pisike Ärakukkunud Kõrvaga Kollast Silma Kartev Kapisistuja, ehk siis lühidalt Päkkskk, ehk suupäraselt Päkk.
Päkk leidis, et on ülim aega teada saada, et kas tapeet ikka on sama kollast värvi, ja kas laudlina peal on ikka needsamad kohviplekid, mis paistavad talle kodusesse kappi kätte.