Tallinn-Tartu 30.sept-6.okt.

Reedel pakkis meie väike pere mõned asjad, ja suundus ommikusele Tallinna asutusele, liignimega buss. Ootuspäraselt oli kõik bussilik ja tüütu.

Sass üllatas meid veidi. Olime juba mänginud mõttega, et tarime kogu oma varandust kaasas kõik see aeg kuni ulmikuteni. Ta oli kodus ja pakkus meile vabastust pakkidest ja kohvi . Pärast läksime ja shoppasime Jyrka õele paar kingitust, ning loomulikult viis meie tee läbi vene raamatupoe honki-tonkini. Aeg oli liiga varane ja me otsustasime paar suutäit süüa. Umbes sel ajal, kui saagin oma viimast kartulit pooleks, hakkasid ulmikud kogunema. Ja neid ikka kogunes oma 26 jagu. Meie töökas, aga jookidega seltskond püsis vormis - istusime nurga peal, ja teatavasti tahavad inimesed aeg-ajalt lasta seda välja, mida on sisse kallanud. Liisi tegi küll ettepaneku, et teeks nagu lasteaias. Et iga kahe-kolme tunni tagant on minek, ja kõik koos, tahad või ei, seda ei küsita. A see hääletati maha.

Niisiis oli tuttav meeldida paljudega, sh. Liisi, Kiilaka, Merloni, trintsiga. Nemad asustasid meie lauanurka. Ahjaa, vahepeal kohtusid ulmeguru ja Fagira guru. Ja ei läinudki kaklema. Sain hakkama sigadusega. Nägin, kuidas Raul tuleb ühe pikajuukselise väiksemat sorti tegelasega uksest sisse ja siiralt imestasin valjuhäälselt: Raul tuleb naisega?! Teadjamad ja teravamapilgulised tsekkasid ära, et tegu oli siiski hipistunud Andriga. Aga tundub, et nali läks liikvele…

Jõime natuke õlut, lobisesime täitsa palju ja siis läksime tagasi Kaupmehe tänavale, kus ootas meid ees Sassi suurepärane õhtusöök koos kolonisaatorite joogiga. See polnud hea idee. Järgmine hommik oli raske. Isegi niivõrd, et kobisin pärast einet voodisse tagasi ja magasin seal seni, kuni pererahvas shoppas õhtuseks snäkiks.


Õhtu ise oli täitsa sünnipäev koos planeeritud ja plaanimata üllatusega. Plaanitud üllatuselt kooris meie suur, aga kärarikas seltskond kuldse oinanaha, plaanimata üllatuseks oli välismaakeelt kõnelev trussikute, sokkide ja t-särgi väel ebasurnud iirlane. Üks lahkujatest leidis enda meelest laiba ja kuulutas maailma sellele osale, mis asus sel hetkel Kaupmehe tänava teise korrusel elutoas, et kõik on täitsa perses, sest laip on koridoris, ja ikka on kõik täitsa perses, ja mida teha. Teha sai järgmist: sombi juhatati tuppa, pandi püksid jalga ja nii ta rääkis usalduslikul toonil oma matkast läbi Tallinna vanalinna poolalasti olekus. Linnarahvas oli kõik väga sõbralik, kuid sisse oma tuppa ei lastud, sest polnud ebakoolnul ei tokumente ega võtmeid..
Järgmise päeva esimene osa oli ka suhteliselt masendav, teise poole täitis loksumine Eestimaa teistesse puktidesse. Õhtu oli jälle tore, sest üle hulga aja kohtusin Tiinaga, kes küll kahjuks pidi lahkuma kohe järgmisel päeval.


Niisiis Tartu.
Ärkasin masendavalt vara, sõbrants pakkis asju ja asutas ennast teele. Aga mina enam magama ei jäänud. Tuli olukorraga leppida.
Esmaspäev oli eriliselt mõnus, kevadine, indiaanlase tunne tuli peale. Kappasin mööda Riia tänavat alla, tegin vahepeatuse BDCollis, sõin Evega lõunat? Või oli see ommikust?, igatahes sõin, marssisin võidukalt arhiivi, tuustisin materjalid jälle välja ja vaatasin veel vaatamata asjad üle. Õigemini selekteerisin neid, mida olin juba näinud, nägematutest. Need jäid vaatamata lootuses, et ehk ei lähe tarist. A nää ikka. Pea ei pidanud vastu, läksin hingasin värsket õhku ja tundsin huvi, et kes sõpradest on kättesaadavad. Selgus, et üks oligi. A ta lõunatas parasjagu koos ühe põdrapojaga ning tema mees, kellega on mul pidev vastastikune (antipaatia, mis teie siis mõtlesite), tuli kohale. Niisiis läksin minema, a õnneks ta vabanes pea ja jõgi oli endiselt ilus. Ning vesi väga ahvatlev, suisa hukutav. Aga kui mõelda, milline nauding võib olla uppuda meeletusse…

Teisipäeval ärkasin tapvalt, masendavalt, koledalt vara. Kuuest. Tund aega üritasin ennast veenda, et tegelikult ma ikka veel magan, aga jõud lõppes otsa ning läksin kööki nägu pesema. Naabritüdruk jooksis mööda ja kähvas, et kas mulle unerahu mõiste on tundmatu vä. Aju oli ikka veel veendumuse juures, et pole veel ärganud ja nii ei jõudnudki ma vastata: jaa-jaa, öösel on kõike parem ja rahulikum aeg JMKEt kuulata.. oeh, olen õnneks ära unustanud ühikaelu head tavad, ja mu loomupäratu kurtus laseb näppudel keerata musa üsna valjuks. No nii piisavalt, et käiakse ja kurdetakse öörahu teemadel.. Päev hiljem rääkisime suud puhtaks helidest ning ma tegin ettepaneku: kui tahad midagi öelda, siis tule ja ütle, ära kolgi seinale, seda ei kuule ma niikuinii.
Niisiis, tegus päev algas jällegi arhiiviga, paiknes ümber Lee juurde, siis Kassitoomele koos noortega- Inwe ja co ning õhtu jätkus Cuita Cui trenniga. Olla teine Talina peale läinud ning oma naise trenni tegema jätnud. Sellegipoolest oli mõnus, kuigi mitte nii tapvalt hea, kui vanal heal Cuil kunagi oli tavaks. Kuid see jalg, mille Cui kunagi ära tõmbas, õnnestus jälle nihestada. Nii väikest viisi. Pärast trenni põikasin Lee poolt läbi. Ta hea hing pakkus oasuppi. Hilisem tegevus toimus Zaga Voodis koos Lee ja Krahviga, kus sai paar õlut sisse libistada.

Kolmapäev algas jällegi varajasel tunnil. Kahtlustan tartu vaimu, selle maniakaalset huumorimeelt vaese unest vaevatu kallal.
Igatahes, asi jätkus jällegi arhiivis, siis lõunat süües all linnas ja jällegi arhiivis. Olin kindlalt otsustanud kolmapäeval asjad kokku tõmmata. Ja praeguseks tundub, et õnnestus. No mine tea… Lootust peab ju ometi olema. Lonkisin linnapeal ringi, tundsin kerget pitsitust kannal, aga ei pööranud sellele tähelepanu. Lonkisin veel korra, ja siis avastasin pöidlaotsa suuruse villi oma kanna peal. Nojah, aga ometi see ei takistanud mul õhtul hiljem minna taas eesliitega Voodisse, lootsin seal näha vähemalt Leed ning muid vaatamisväärsusi. Tõepoolest, mõni seal isegi oli. Teoloogilised vaidlused on ülimalt köitvad, eriti, kui need keerlevad Pille Valgu ja ristimise mahapesemise teemade ümber. Hmm. Igatahes tulin ma suht mõistlikul ajal tagasi lonkama, et siis ommikul hakata saaremaa poole kulgema. Dao viis läbi Talina jällegi, sest teadetetahvlil oli paljulubavalt kirjas 9.45. Tühjagi. Või olid mu silmad taas kord paljulubavad..

Aga siin ma nüüd olen, järelikult koju jõudsin.