Novembrikuuloss ja kuidas tuli pimedus Tartusse

Algas see kõik sellest, et lasin Oopil end ära moosida. Et vaja ikka Laitse lossi minna. No kui vaja, siis vaja. Läksin.
Kõigepealt tilkuvasse Tallinna, kus pidin peaaegu püstijalu magama jääma. Sealt korjas Kaan meid Oopi ja Oliveriga autosse ning otse loomulikult jõudsime me lossi enne kui saabus org.komitee.
Loss iseenesest oli väike ja armas, libainglastest rääkimata. Poogna kokkutulek sisaldas tõepoolest mitut eri üritust. Aga sellest võite lugeda Oopi meidintsaina referaadist;) Isiklik mulje: jooke väga ei antud, hoidsid raiped kokku. Ettenägelikult varustasin end pläskutäie metaxaga ning jõin oopi rummi otsa. Lisaks oli väga palju laulmist, mis võttis esialgu ebalema. Pole nagu kasvatuslikke mänge väga armastanud kunagi. Isegi mitte tiskosid. Kuid neid jagus. Selle asemel valisin Oopi sigari ja tõmbasin ennast korraks vist pilve. Äbelikult läksin välja seda lahustama. Tundub, et õnnestus:) Vähemalt ei ole kuulda, et väga suuri lollakusi ajasin suust kõrva.
Ja üllatuslikult polnud väga nohikuid. Ootasin ilmselt midagi muud, kogemused ulmefännidega, noorte ordukate, larpijatega jne.
Misantroop polnud üldse tusatsev ja bizarri kohta ei saa mitte öelda, et veider. Kuigi millegipärast ajasin ma need kaks ommikul sassi, kui mind üritati tassida. Kõiges on süüdi oopi libahammustus;)
Niisiis, üritasin järgmisel ommikul varakult rattaid alla saada, aga selgus, et kell oli peaaegu kell üks päev juba, kui ärkasin. Masendus. Mingil ajal suutsin ka oopi mobiliseerida tagajalgadele ning läksin tõin oma vibu ära:) Vibu on aus. Kuid reisida sellega suht tüütu.
Tartus igatahes aparaadijuht oli suhtlemisaldis ning päris ja uuris ja lõpuks tahtis külla tulla Saaremaale. A siis nägi juhuslikult sõrmust:) Sest Kesk-Kaarde jõudmise ajaks olid tal need mõtted läinud.
Niisiis, Tartu.
Esmaspäeval triivisin kesklinna Tiinaga lõunatama ning Rammsteini uut väljalaset hankima. Mõlemad õnnestusid.
Õhtul oli pool kesklinnast pime ja Tiina seega tööst vabastatud. Tulin uuesti linna. Valitses anarhia, rahvas kogunes pimedatele tänavatele ja üldse oli suht sürr. Hakkasime minema Zavoodi poole, kui kuulsin väga tuttavat nime. Et see peab olema Krafinna ometi! Jah, tõepoolest, ei pidanud, aga oli. nad sabastusid ning tatsasime koos zavoodi, kus Krafinna jõi natuke õlut, ja kuulas rollimängurite entusiastlikku juttu:)
Siis oli mul 5 minutit kuulsust. Andsin ürganaisele oma messi aadressi, mille peale kummardus 3 noort pead seda veel vaatama ja kribama. Ning inwe tundis ennast VIP-ina. Gõu, Krafinna :P
Tekkis idee, et tahaks selle kuulsusrikka Uru üle vaadata. Vaatasimegi. Ja nii Priit kui mina kahetsesime sügavalt oma kergemeelsust õllede osas. Tulnuks kaasa osta. Mille peale Stu teatas, et siin on noortekeskus ja ei tohi. Nojah. Selle peale tundsin ennast ürgvanana ning läksime ära sööma. Kõige lähem söögiasutus oli Aleksander.
Järgmine omik oli masendus ehk buss.
Ja õhtul uni.

Täna on vibu põhiliselt:)