Püromaanlus

Mu ema on püromaan. Üritas just lõkke tegemise sildi all põldu ja maja maha põletada. Juba teist korda oma lühikse eluea jooksul pidin mängima priitahtliku pritsimeest. Ja mind paneb siiamaani imestama, et miks mul ei teki halba reaktsiooni, kui tunnen tulekahjulõhna.

Paar-kolm aastat tagasi ärkasin Tammelinna ärklitoas ja tatsasin kööki kohvile.Õigemini vett keema panema. Tagasi tuppa tulles tundus tuba kahtlaselt külm. Läksin tagasi esikusse. Kuidagi soe, tõmbasin vetsu ukse lahti, ja sealt see palavus mulle näkku lahvatas. Vaatasin läbi klaasitatud ukse koridori, mitte midagi. Tõmbasin ukse lahti, ja kuumus uhkas must üle. Sekund taipamiseks, teine sekund anumate haaramiseks, ja edasi tegutsesin ma ainult ühe mõttega: pääseda alla, mis iganes see ka ei maksaks, selleks oli vaja aga vett, vett ja vett. All elas perekond, kellest teadsin, et vähemalt üks on hommikupoolikuti kodus. Seitsmeaastane poiss. Ma jooksin kraani juurde sadu kordi, ammutamaks vett, kallamaks seda trepist alla ning oma 10 korda hüüdsin Hardit. Nägin teda korraks vilksatamas, sellest piisas uue energia saamiseks. Lõpuks oli see läbi, leek ei elanud enam, ning ülemist korda kattis vatise udu taoline aur. Liikusin nagu unenäos, käsikaudu sain aru, kus on riided, tõmbasin midagi selga ja läksin alla Hardit otsima. Ja leidsin ta oma voodi tagant nurgas kössitamas. Rahustasin teda natuke, ja läksin välja trepi peale ja püüdsin metsikult tukslevat pulssi saada ühtlaseks. Helistasin Jyrkale, et tulgu kohale. Tahtsin, et ta veaks esikust välja kõrbenud ja võimalikku tulekollet sisaldavad asjad. Ma enam ei jõudnud. Põhiline oli möödas, emotsioon jõudis kohale ja nööris kurku.

Paneb imestama see, et mitte kordagi ei mõelnud ma tule kustutamise ajal tuletõrjele, ainuke mõte oli lämmatada leegid ja jõuda poisini... Alles pärast tabas mind shokina teadmine, mis juhtunuks siis, kui oleks veel viis minutit rõõmsalt põõnanud.