Entroopia on asjade algus, olemus, ning mistahes asi püüdleb alati oma täiuslikku säädumuse ehk olemuspõhise alguse juurde tagasi.
Kõik on nii meeletult segi, toad, maja, aed, ma ise, ainult loodus ja loomad on korras. Nemad teavad, kuidas olla. Ma ikka veel ei tea. Mingi lootus jääb, et sekund enne surma saabub teadmine. Millegi nimel peab ju elama, kasvõi surmahetke ootuses. Valgustuse ootuses, mille iganes ootuses, et saaks välja kratsida selle arutu kevadekutse, tahte teha andestatavaid ja andestamatuid tegusid, joosta mööda tänavaid, avada shampanjapudel ning suunata vahujuga möödasõitvale autole, juua ja joobuda ning teada, et täna ma veel ei sure... Oodata seda, mida oodata pole vaja, mõelda endale maailmu ning torgata väikese sõrmega ning vaadata, kuidas ilus ja kirju seebimull haihtub. Ning puhuda uusi mulle, järjest suuremid ja ilusamaid. Oh, kevad!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar