Räigused unes on tagasi.

Räägivad, et jagatud mure on pool sellest. Aga kas ka jagatud uni on pool sellest?
Ühesõnaga, paar viimast päeva on mul õnnestunud aktiivselt õudukeid näha.

Oli vaja ületada jõgi, selleks otsisime silda, koolmekohta. Õudne raipehais lõi ninna. Eemal paistis mingi veider hoone. Ja vesi oli veidrat värvi, selline paks, haisev ja purpurne. Siis nägime, mis seal toimub. Kõrvalhoonest tulid välja, täpsete vahedega, lehmad, ilma nahata, verised. Läksid lõnts-lõnts ühe aparaadi juurde, mis lõikas neist organeid, umbes nagu see lexxi masin, mis jagas inimese osadeks. Ainult selle vahega, et jäägid pudisesid jõkke ja organid visati mingisse lõgasesse hunnikusse.

Rong, vagunid. Tuleb üks tuttav, mai mäleta enam, kes, ja seletab, et tal on vaja kirsimoosi. Ja hakkab tegutsema. Kõrvalvagunis on lapsed. Ta raiub neil pead otsast ja viskab pead kõik mingisse tünni. Kehi ma enam ei tea, kuhu jäid? Rongist välja? Igatahes saab ta sellega hakkama. Nüüd on vaja mingit auru lasta tünni. Kõrvulukustav kisa kostab, sest pead on elus ja ei taha, et neist moosi tehakse...

Nuh, siis oli järgmises lõigus üks mees, kes pärast võitlust jälganditega ei omanud pealage, aga seletas, et kuidas ja mismoodi saab teda pärast surma üles otsida, ise tegelikult juba surnud...

Et siis, õnneks ma eelmise ja üleeelmise öö elamusi ei mäleta. Küll aga seda, et ka need ajasid üles...