Seiklusi veel ja maal

Et seda ikka uhkelt ja arusaadavalt mainida, veetsime 3 ja pool päeva vee peal. Täpsemalt vee peal kõikudes, aeruga udjades ning kirudes masendavalt aeglast voolu ja segast ilma. See raip lasi päikest paista, ja mitte ainult paista, vaid kõrvetavalt paista tervelt veerand tundi, et siis valada jubekülma vihma krae vahele. Et toimus siis tõsine riietumine lahti ja kinni. Kokku läbisime mingi megatistantsi, esimesel päeval kuskil 50, teisel üle 50. võibolla isegi 60, ja kolmandal 70. uuuhhh. Ja neljandal päeval jõudsime tartu, mis oli meie paatkonna maksimumprogramm, matkajuhtidel oli jõudmine Kärevere sillani lõpp-eesmärk. Sinna me jõudsime kolmanda päeva õhtuks ilusti-kenasti kohale, mõningate porisemiste ja lahkarvamuste kiuste.
Et esimene päev kanuus oli raske, vähemalt mulle. Aerutamise võtted ei olnud käes, aeg-ajalt, st kuskil 10 minuti jooksul paar korda lõin oma näppe tugevalt vastu kanuuserva ära. (Ime, et nad sinised pole). Ja esimese päeva lõpuks olin väga väsinud. Teise päeva omik oli sama õudne. Eriti kui mõelda kella-ajale. Nimelt istusime juba kell 8 nagu miskad paadis ja tõmbasime. Esimene pool tundi tuli üle elada. Ja siis polnd nagu vigagi. Meie paatkonna aktiivsel pealekäimisel tõmbasime Põltsuni, sest meil Taneliga said õlled otsa. Kavatsesime ennast tankida seal. Ja see plaan õnnestus. Edasi tulid vist mingid ettevõtmised Põltsu rennidega, kus ma sain aluspesuni, loe, trikooni, märjaks. Ning mu lühiksed püksid leidsid oma kutsumuse meie paadipäras lipuna.
Pärast kuivamist aga sai neile osaks veel teinegi katsumus, ehk siis, nad ujutati õllega üle. Tanel oli meie kotte kaldale visates olnd veidi ettevaatamatu ja üks plekkpurkidest läks katki.
Teise päeva õhtul randusime ühes sõbralikus kohas. Meie käsutuses oli aed ja saun ja grillase. Pidu missugune. Ettevaatamatult paljastasin oma mõnesuguse masseerimisvilumuse. Tellimusi hakkas laekuma järjest ja järjest, sest osa rahvast oli juba teise päeva õhtuks suht-koht kapsas.
Kolmas päev taheti lõpetada juba kella poole viiest kuskil enne Emajõe luhtasid, aga, meie osava veenmistöö tulemusena läksime ikkagi Käreverre välja. Uskumatu, et 100 grammi Jägermeistrit võib ära laksatada... Ning neljas päev jõudsime esimestena Tartu, kohta, kus ehitatakse lotja. Ootasime ilusti-kenasti kõik ära ja suundusime vanakaru juurde, kes oli meile sauna küdema pannud. Tänud ja kummardused talle. See pani ilusa punkti meie matkale. Sama seltskonnaga tahaks veel kuhugi minna... Ning muidugi tänud Tanelile ja Viljarile, kes kannatasid mind oma kanuus välja.

Mõni pilt kah: http://213.35.191.130/gallery/P%F5ltsama-j%F5el-4-p%E4eva

Neljapäeva õhtust ei mäleta suurt midagi peale selle, et jõudsin lõpuks Kesk-Kaarde, ajasin keskaeglase kleidi selga ning kohtusime Maioga. Ning vaatasime raha taeva laskmist.
Reedel tuiasime linna peal, nägime Madist, läksime talle külla. Tauno Kangro oli ka kohal, ehk siis oma mõõgale kohta üle vaatamas. Madise sõber teine Jyrka möirgas Madise rõdult Antoniuse õue laulda saksa slaagreid ning oli üleüldse väga ülevas tujus. Siis suundusime kogu kambaga vaatama keskaeglast rüütliturniiri. Peaaegu kohe nägin vanakaru aukartust tekitavat kogu ning ankurdusin seal. Ta torises küll, et mis matsikarja ma talle tõin, kusjuures, asi oli matsidest kaugel. Oli kõrgaadel nimega Reimann ja tema pere, ja muidugi mina, kes ma pole enam ega vähem kui Krafinna ning mu kallis sõbranna Tiina. Mingi aeg laekusid vaprad viikingid, kes oma sõnutsi tulid sinna segadust tekitama. Ja selle segaduse nad said. Ja veel mingi aeg pärast seda tatsas kohale Lest ning pärast seda kohe Murakas, kes tuli mulle järgi, et mind Tartust eemaldada. Kuna aga ma tahtsin kangesti selle segaduse ära vaadata, siis läks ta kogu oma kambaga vahepeal kaotsi ning ma läksin Lestaga toomkiriku torni. Vahepeal läks ka Madis kaotsi. Ning mõned veel.
Igatahes, too õhtu jõudsime õnnelikult Murumuna maakoju, kus mind tervitati sõnadega, et mulatte nad vastu ei võta. Tõepoolest, olen väga ära kõrbenud. Kõigele vaatamata oli seal väga vahva. Suhtlesin toredate noorsandidega, Azaga, muidugi Sassiga, kes on üks ütlemata tore hing ning pealeselle on meil ühiseid maitseid, eriti muusika osas. Ning muidugi ka teistega, kellega tuli suhelda... Näiteks organiseerimise asjus jne.
Teine päev tuli koos päikesega ning läks koos päikesega. Aga vahepeal tuli kolm korda äikest ja rahet. Isegi mina, kes ma metsa jooksma minemast keeldusin, sest selg oli parajalt hell ja kleiti ei tahtnud ära trööbata, sain märjaks. Eriti sai seda mu kallis keep, mis hoidis mind tund aega paduvihmas soojas ja kuivas. Tõepoolest, see asi on oma hinda väärt. Ehmatasin Sassi kangeks, kui ilmusin auto tagaaknasse, musta mähkununa ja vihmasajus... See õhtu löödi Sass rüütliks ning asi päädis autos magamisega. Pühapäeval kella kaheteistkümne paiku leidsin ennast loksumas Tartu poole marsas, selja taga aga äärmiselt suhtlemisaldis Mart. Lobisesime terve tee Tartu erinevatest jõgedest ja matkadest neil.
Niisiis, Tiina oli kodus, ja me kulgesime linna. Kõigepealt komistasime Maiole, siis aga Madise perele. lõunatasime koos ja jätsime sõbralikult hüvasti. Triivisime erinevates kohtades, maabusime Piros ning pärast kulgesime Antoniuse õue. Ning nägime uuesti Madist. Antoniuse õues oli just ennast lahkumisele asutav Lest, sees aga Vanevald. Tankisime end tasuta õlledega ning miskipärast leidsin ma ennast keskaeglast tantsu tantsimas. Aga see oli fan. Õhtul jätsime krepis jällegi Madisega hüvasti ja edasine on fiktsioon, mida vähemalt kaks inimest on kuskil juba kajastanud. Ühesõnaga, loll on olla loll. . ja mul on häbi ja paha, aga samas tulid meelde segased õhtud teiselt kursalt, kus triivisime kas viski või õlledega mööda südaöiseid tänavaid ja tegime uniku lollusi. Mäletan, et üks neist viis sõbra kappi magama, teine aga lõppes klaasikilluga silmas. Oh aegu ammuseid.