Uitavaid mõtteid

Kui mitu infovälja on sõnades, on seal ikka midagi sellist, mis jääb kuskile sõnade taha ja vahele. Kui mitu infovälja on tegudes, ikka jääb sinna midagi, mis on eelnenud tegudele ja mis on tinginud selle. Kui selgelt üldse inimene tahab ja suudab ennast avada mõistmisele? Haavatavus? Kartus saada mittemõistetud? Ilma piirideta mõistmine oleks on absoluut, mõtete põrkumine üks selle osadest, teise mõtete ja tegude tajumine distantsi tagant teine osa. Telepaatia? Tundmatu selle inimkonna jaoks, kes siin maailmas on ennast sisse seadnud parasiteeriva kassina. Siiski, mitte päris tundmatu. Sest ikka veel on olemas inimesi, kes väidavad, et on telepaadid. Võibolla. Mina ei tea. Tean ainult seda, et olen juhtunud inimesele helistama just siis, kui tema mulle helistab, olen näinud ta nägu just siis, kui ta mulle midagi kirjutab. Kummastav, eksole. Mingid mõtted, tunded, tajud, mis jõuavad kohale hoolimata distantsist. Ei, need ei ole selged, hoopiski mitte, küllalt segadusttekitavad, kuid ometi tuntava värvinguga.
Arusaamatuna võib tunduda, et nii urbaniseerunud, kui ma ka olen, ikka ei taha ma rääkida telefonis muid kui vaid ametiasju, sest ma ei näe inimest enda ees. Ei näe ta miimikat, ei näe silmi. Kuigi võiks ju tajuda? Aru saada. Sama isikupäratu asi on wõrk. Tundmatu inimesega on lihtne rääkida mistahes teemadel, peaasi, et jutt jookseb, võib mängida välja enda neid pooli, mida tavaliselt ei kasuta nii forsseeritult. Keerulisemaks muutub, kui suudad ette kujutada vestluskaaslase mõtteid ning reaktsiooni. Siis nagu polegi mõtet enam midagi kirjutada. Ainult võibolla loota, et saab rääkida silmast silma. On põnevam ja arendavam. Mõttekam, kui soovite. Infot on oluliselt rohkem, kui see kunagi üldse kirjapanduna, öelduna jõuab. Just sedalaadi infot, mis on kuidagi tähtis. Ometi ei suuda ma mitte lamiseda, mitte lauslolluste peale veidikeseks ajaks närvi minna. Nõrk, nõrk on inimene. Sest kirjapandud mõtted muutuvad teiseks, niipea kui keegi teine seda loeb, sest ta loeb seda enda kogemustepagasiga, mida ei saa kirjapanija omaga samastada, sarnastada, aga ka mitte vastandada. See on teine maailm, mille lähtepunktid võivad olla samad, kuid detailides erinevad. Detailideks pean selle maa piires konkreetset sotsiaalset gruppi ja asukohta, geneetilist koodi ja teadmisekübemeid. Kõik muu peaks olema ju sama, see tähendab, et alused mõistmiseks on. See aga näitab konkreetselt detailide olulisust mõistmisel. Sõnad ja teod võivad provotseerida, aga kas ainult? Mis on nende taga? Tuleb vaadata, vaadata ja mõista. Ilma ei saa. Ja ma ikka olen veendunud, et loeb see infovahetus, mis toimub konkreetsete inimeste vahel ilma sõnadeta. On vahetum ning üheselt mõistetavam. Seepärast ei taha ma lobiseda, tundub ebamõistlikuna, kuigi see olevat üks inimese sotsialiseerumise tasandeid, et kuidas ta suudab vestlda erinevasse sotsiaalsesse ja vanuselisse gruppi kuuluvate inimestega. Kõik muu on määratult olulisem. Hea meelega lihtsalt vaataks inimest enda ees ja vaatakski, kuni jõuavad mõtted, tajud, infoväli kohale. Lihtne, kuid teostamatu. Inimene läheb ka siis närvi, kui talle vestluse ajal kõik see aeg silma vaadata. Aga muud moodi vestelda tundub mõttetu… Kui üldse vestelda…