Epigraafiline märkus

Kui keegi julgeb veel tulla mulle nina alla hõõruma, et ordu, see ei ole Murakas, ikka veel, kahtlen ma tema terves mõistuses. Mis ei tähenda, et sõbrad ei saa andeks:)
On jah palju muresid, palju jama selle orduga. Tulevikuga. Seda enam ei tohiks lõbusat ilkumist nii südamesse võtta. Eriti kui see ei ole oluline. Ja ma ei kingi kellelegi midagi, mida ta pole ära teeninud. Leebus ei ole just see sõna, millega saab mind iseloomustada. Kius kiusu vastu. Kui mult tiritakse jope seljast, mis te umbes arvate, kas olen tige või mitte? Ok, saan aru, täiesti irrelevantne probleem. Kuid. Asi, mis on oma, on oma, sellest hoolimata, et asub kuskil mujal. De jure minu, de facto mitte, kuid ikkagi minu. Niisiis. Vabatahtlikult ma alla ei anna. Kui ühtpidi ei saa, saab teistpidi. Te peate lihtsalt mu maha lööma, kui ei taha enam probleeme. Või siis, mitte kiusu ajama.
/soetasin isegi relva seks puhuks:), te ei peta ju ometi mu lootusi?/
Seda enam, et olin juba asju ära unustamas, aga uvüü, jälle tullakse ja torgitakse. Traumaivõi. Oleks vähemalt vaimukaski. Labasused ei ole just tee südamesse:)

Edit: Hmm:) Tegelikult peaksid ordu omad mulle tänulikud olema. Andsin legaalse võimaluse saapaga äsada. No mis võib veel parem ettekääne olla, kui viidata plogile, ja öelda, et olen odrut solvanud. Hehhee. Nagu kellegi plogid võiksid ordusse üleüldse puutuda, eks. Eriti veel tähtsusetu probleem. Tähtusetu? Selle tähtsust määravad reaktsioonid, ja selle järgi võiks arvata, et asi pole miinusskaalal vähemalt. Või juhivad ordut taevalikud sõrmed.