Tolmunud avastused

Otsisin raamaturiiulilt sihtotstarbeliselt Hesse Stepihunti. Loomulikult leidsin muud Hesset, aga mitte seda konkreetset. Niisiis otsisin edasi. Carmen kõlbab ka. Hea lühike, ja konkreetne jutt.
Selle käigus aga taasavastasin Fernando Pessoa luulekogu. See on nii hea, et jäin seda püstijalu voodi serval tasakaalu hoides lugema.

Tsiteerin mõnda kohta:

On haigusi, mis hullemad kui haigus,
ja valusid, mis ei tee haiget, aga
on valusamad hinges kui kõik muu...

Too viina veel, sest elu pole miski.
____

Milline mõnu
on süüa oma sõnu
töö eest nurka pugeda
ja lugeda!
Lugemine on jama,
õppimine seesama.
Päike on ikka suur,
kui ka puuduks literatuur.

______

Kui ma pärast surma oma elulugu kirjutada tahan,
ei ole midagi lihtsamat.
Mul on vaid kaks tähtpäeva: sünni ja surma oma,
nende kahe asja vahel on kõik päevad minu.

Mind määratleda on kerge.
Näisin kui neetu.
Armastasin asju, olemata tundeline...

_____

Lendab üks liblikas mööda mu eest
ja esimest korda Kõiksuses ma märkan
et liblikal pole värvi ega liikumist,
niisama nagu lilledel pole lõhna ega värvi.
See on värv, millel on värv liblika tiibades,
ja liblika liikumises on liikumine see, mis liigub,
see on lõhn, millel on lõhn lille lõhnas.
Liblikas pole muud kui liblikas
ja lill pole muud kui lill.

______

Mu armastus on egoist, ei mina.
ta ennast rohkem armastab kui sind,
oh, rohkem veel kui mind, sest olendina
ta asu vajab vaid - see on mu rind.

Sild palju tõelisem kui kumbki kallas
on sillamaal, kus ühendust on vaja,
ja tõelisem siin Suhtelise vallas
on Armastus kui kumbki armastaja...