Varajane lind leiab? Sittagi ta leiab

Ommik, kuskil kella viie paiku, lähen külastama uusi pühapaiku, ei ma enesesse sulgu, püüan oopis tabamatut imet, ei kusagil ei ole pidet.

Hmm. Just. Ommik. Ja magama ei jää, sonin oopis. Tegelt peaks olema asjalik. A mis sa oled, kui öö kisab valgusega silma, ning miskipärast südames ripub mingi kamakas. Ei saagi sest lahti?
Kuigi möödarääkimised klaaritud, ning vihm pesi maha hommikuse udu. Mõtlesin oopis Tabelinuse peale. Ning saarlaste vanema tütrele. Suudaks ise ka nii, et ühele nuga kõrile, ja teine võrku. Heh, viikinginärakas, mina aga saksalembene fräulein. Ptüi, mis fräulein, ikka frau, aga vat endalgi seda raske omaks võtta. Kui kogu aeg korrutatakse, et fräulein ja fräulein. A mis pagana viikingid need saarlased ikka olid, röövlid ja vandiraiujad. Kange verega küll, jah. Sellepoolest olen küll ehedalt saaremaa esivanematesse. Lõuna-Eestist see temperament, mis viitab mitte lõunaeestile, vaid kuskile lõunamasse kohta. A see pole üldse oluline. Tegelt tuleks lausuda mantrat: jään magama, jään magama, jään magam, võibolla näen undki, jään magama, jään magama, võibolla näen undki. Ptüi, kus ta siis on?

Taustaks kuulata Merca «Sittagi»