Berliin, Leipzig ehk treffamine vol.2

3. päev
Saabumine Leipzigi
Nagu see juba heaks tavaks on saanud, eelmine väljasõit hilines ning meie rong sõitis teisele rajale. Aega pealekobimiseks anti napilt poolteist minutit. Selle aja jooksul jooksime kotid seljas või järel lohisemas mööda perrooni ning põrkusime umbes samasuguste jooksjatega, kuni jõudsime oma vagunini. Seal tegi Heidi veidi tõuketöid, sest üks jorss ei kavatsenudki ennast kusagile liigutada ja Tiina oli väljas. Vaevalt oli ta ennast ja oma suure punase koti ukseavast sisse tõmmanud, kui rongiuksed sulgesid ja rong ise libises jaamast välja. Nügisime ennast läbi deutche pürjelite oma kohtadeni, tegime neile selgeks, et need on meie kohad, kuhu nemad ennast on õndsalt sisse seadnud ning vajusime rahulolevalt oma istmetele. Edasi ei juhtunud kuni Wittenbergini midagi tähelepanuväärset. Seal hiivas üks abivalmis seljatagune tüüp vanamammile koti maha ning vanamammi imestas, kuhu küll kohvril need rattad kadusid ning pusis seda mööda vahekäiku edasi. Kuni tagant kostis hüüatus, et Warte mal! Nimelt oli vanamammi lasknud vale koti maha tõsta ja oh üllatust, mis ta sealt küll kodus oleks avastanud? Puha musta värvi riided ja ketid ja muud tarvilikud esemed. See oli ühe krufti kott nimelt. Lõbustasime end sääraste mõttekäikudega Leipzigi linnani.
Hostel asus jaamale ästi lähedal, otse kanjapoe kõrval. Ukse lahtisikutamine oli tõsine jõu- ja ilunumber. Ukse kõrval ilutses silt: sured, kui tood oma jalgratta siia trepikotta.
Toad olid kuidagi naljakalt jagatud. 2 neljast ja 1 koht kaheksases. Kuna osa meist moodustasid paarid, siis meie olime kindlalt ühes neljases toas. Võtsime ka Tiina kampa. Lahtised olid vaid kaks neidu, kellest üks tegi näo, et pole kunagi kuulnud sellisest diilist. Kusjuures rääkis Krista seda meile algusest peale. Ja kõige lõppeks veetis ta vaid ühe öö oma kolmest hostelis. Nimelt läks ta viimasel päeval minema, aga see oli ka tõsine nali. Sellest hiljem.

Niisiis. Leipzig! Jätsime Jyrka wõrkuvõimalusi avastama hosteli ja läksime Tiinaga linna peale kolama. Lõppkokkuvõtteks tegime vist too õhtu tervele vanalinnale tiiru peale. Nii väike see seal ongi. Ja sattusime Karlastadi kaubamajja. Mingil ajendil läksime ka riideid vaatama. Ja meil vedas. Väga vedas. Olin endale maidea mitu aastat selga passitanud ja proovind ja kahelnud ja kahetsenud jne mitmeid nahktagidena esinevaid riidetükke. Ja me mõlemad saime endale sobilikud tagid. Mis ei sobinud mulle, sobis Tiinale ja vastupidi. Urraaa! Pealegi olid nad alega ning ma sain veel ühe ale, sest natuke asi oli katki. Aga see oli niivõrd tühine, et ma ei kõhelnud sekunditki. Viimaks ometi üks nahkne ese, mis näeb seljas ilus välja, on täpselt paras ja ei tee mind kapiks, nagu enamus tagisid kipub tegema. Ei näegi välja nagu pisike murdjakääbik.Tiina aga sai endale mootorratturhiire tagi. Ästi armas. Kahju, et mulle ei sobi rockitagid...

Hostelis saime Jyrka kätte, kes igavles toas, sest wõrk ei töötand korralikult. Pagana ulmeline maa... Ja vaatas omsed kontsad üle, kuhu tahame jõuda.

Tuba ise oli siuke ale ja äbarik Koosnes kahest narist ja puudest kokkuklopsitud riiulist. Kapid olid tõstetud koridori. Njah. Ja Ukse peal sildid, mis teatasid, et kui sa voodiriided täis roojad, siis sa maksad kogu maja pesukomplekti kinni ja kui võtme ära kaotad, siis lased oma kulu ja kirjadega terve maja võtmed teha. Elagu sovjetiühiskond! Liis tuli ja teatas meile, et dushsh on jõle. Oli küll, aga mitte päris ses mõttes, nagu tema seda silmas pidas. Mul jummala kama, et eraldusseinu ei olnud erinevate dushshiaukude juures, aga see ei olnud kama, et vesi oli vahelduvsagedusel ehk siis kord kül, kord kuum. Prr.