Kevadeid on mitmesuguseid. On vihmaseid ja liblikalisi, siis jälle linnatänavatekarva ja vikerkaarevärvilisi. Milline siis seekord? Hing kisub kevadesse, keha kuskile mujale, ükskõik kuhu, ainult mitte arvuti taha, meel aga otsib seda joovastust, mida mälu mäletab ja alles hoiab. Sinna, justnimelt sinna, esimesse kevadesse, mis algas nagu pidu ja lõppes kolme aasta pärast matustega, sinna tahaks.. Öelge, et see on võimalik, et see ongi nii?!
Kuidas hoida seda, mida leitud, kuidas rabeleda välja seebimullimaailmast ja lihtsalt leppida? Et tuleb käsikirju lugeda, kirjutada, ja olla mitte kärsitu. Mina, kes ma ei suuda kunagi oodata, tahan näha kohe tulemust, saada vastureakstiooni, soovitavalt enne, kui enda käik on tehtud. Tuleb õppida, lihtsalt õppida seda, kuidas taltsutada seda isekat ja läbematut mina, hoida kinni juuksekarvõhuksest hetkest, mis lubas kõike ning meel suruda jadadesse, korduvuse ahelasse.
Mulle meeldib Saint-Exupery «Väike prints». Kunagi Pariisis nägin Pere Lasche kalmistu lähedal talle pühendatud kohvikut. Ta istus ja vaatas, kuidas päikesed tõusevad. Ta oli see, kes ta tahtis olla. Oli väike prints, kes taltsustas rebase. Või rebane taltustas väikese printsi? Iga sekund ajast on väärtuslik, mille sa kulutad taltsutamise peale. Väärtuslik... hetked, mis lähevad ja jäävad kuhugi, teiste hetkede alla, ununevad, ja tolmuvad. Mõnikord, kui otsid värkset´emotsiooni, märkad kuhjade all kummaliselt tuttavat, iidoma tunnet, tõmbad ta välja, uudishimulikult ja ettevaatlikut puhastad ta tolmust, ning tirid valguse kätte. See iidoma sähvib ja sätendab kõikides vikerkaarevärvides, tõstad ta silmade ette, ning veri lahvatab ereda sillerdava joana ning katab kõik teised mälestused....
I am going slightly mad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar