Täna oli viimaks see õnnetu/õnnelik päev, kus kuts sai lahti oma kasvajatest. Vaeseke, ta ju teab, et kui ta linna kaasa võetakse, viiakse ta arsti juurde. Ta istus autos mu süles ja üle viie minuti pöördus mind vaatama kurbade silmadega. Miks?
Loomaarst pani ta kindlakäeliselt narkoosi alla ja sinna ta jäigi. Alles praegu ilmutab rohkema toibumise märke. Mul oli nii hea meel, et kui jõudsin oma tavaliselt 3 km ringilt tagasi, liputas ta mulle saba. See oli esimene kord, kui ta pärast narkoosi alla jõudmist üldse kuidagi reageeris.
Nüüd ta vaeseke lihtsalt väriseb mu voodis. Tegin talle vist kogemata haiget. Tassisin ta süles välja ja tagasi, arvates, et ehk sellepärast väriseb. Ei mitte. Lihtsalt tal on kohutavalt paha olla ja ta ei tea, kuidas seda väljendada. Hale tast vaesekesest. Ja valuvaigistit ei saa ka sisse sööta, sest neelamine ei tööta korralikult. Järeldus, omme ommikul vara üles ja kutsile kõik need tabletid lõugade vahele, et tal vähegi parem oleks. Ja mina teda sealt voodist enam ei liiguta kuhugi.. Tuleb mujale magama kobida. Kaissu? Ning nentida, et ajalugu kordub. Kitsaste abieluliste tingimuste näol.
Kiiss on ka õnnetu. Tema on hädas oma kõrvadega. Raputab neid kõik see aeg. Tegin enne Lilli operatsioonile sõidutamist talle kõrvapuhastust. Ikka põhjaliku. Siukest sodi tuli välja et. Oleme nimelt üle elanud kiisu kohutava kõrvahaiguse, kus talt voolas kõrvadest mäda ja verd välja. Ning aidata ei osanud. Nüüd oskan, ja ei kavatse tal piinelda lasta. Parem enne väike valu, kui pärast kohutav piin.
Ise sain arvatavasti hakkama sellega, mida lubasin Ordule. Pärnu stendile eesti mütost taust. Pilte ei leidnud, a mai oska otsida ka. Võibolla omme? Aga tekst on olemas enam-vähem.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar