Mõtlesin, et kirjutaks midagi sentimentaalset siia. Midagi sellest, kuidas saab ühekorraga olla meeletult õnnelik ja meeletult õnnetu. Aga siis tuli Vanevald meelde.
Mõtlesin, et kirjutaks midagi poeetilist ja samas skisofreenilist. Et kuidas olla korraga kahte moodi ja kuidas nutta juba homset ette. Aga siis tulid meelde Sass ja Jyrka ja loendamatud tuttavad, kes hoolitsevalt kõigepealt uurivad, et kas oled peast segi ja siis, et mis siis ikkagi on ja kuidas see deprekas ikka elab. No elab. Ennetavalt. Ära pole veel koolend. Ilmutab tugevaid tundemärke, et kestab veel mõnda aega. Kuni sillad on põlenud. Ja siis ka veel.
Mõtlesin, et kirjutaks midagi elust Saaremaal ja sellest, et ikka on tore istuda pingil aias, juua õlut või kohvi, kuulata tilulilu hardcore'i ja nautida rohelist muru varvaste vahel. See ei tohiks üldse küsimusi tekitada. Aga see on nii tavaline, samas, ebatavaline. Kauaks antakse aega sirutada omaenda muru peale jalgu ning vaadata omenda pisikesi loomast sõpru... Kauaks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
8 kommentaari:
whoa! hold yer horses! ja seleta. nõuan eksplanatsioone
Sind, kullakest, kyll. :)
Tegelikult on mul Sust selle jutu peale hea meel.
Pai.
Vanevald: sõimad puberteetikuks :P
Oop: miks sul hea meel on? Et maisaa lahti tundest, et kõik on nii krdima ajutine ja üritan uppuvast paadist vett välja visata?
aww. ma ju ainult ühe korra. niimoodi sõbralikult aasisin
Jaa, aga vata kuidas mõjus :P
Ei tegelt, siuke sentiment-jura käib mulle endale ka närvidele, a mis sa teed, kui sõnad kisuvad väljapoole lolli sisemust.
Vabandust. :(
Ma pidasin silmas seda "ikka on tore"-osa. Et on juba pool võitu, kui oskad seda kõike hinnata.
Aga mis mina ka millestki tean.
Kuule, see põlex ju pooltki nii ilus, kui see põlex ajalik.
Lõpeta põdemine & naudi seda, mis Sul on, seni, kuni see Sul on. & kui muidu ei oska, joo ennast sama viltu kui mina praegu;)
Postita kommentaar