esmaspäev, mai 09, 2005
Kadeduse- ja imetluseminutid
Sain täna sõnumi. Erilise sõnumi, sest iga lapse sünd on eriline. Hää sõber sünnitas kolmanda tütre. Tundsin täiesti irratsionaalset ja soosisest rõõmu. Sellist naljakat tunnet ei ole varem olnudki, võibolla ainult üks kord. Ja siis oli see väga isekas rõõm, kui Maniakkide Tänav alias Mant kutsus mind oma tütre ristiemaks. Tavalised vääksud ei lähe mulle korda. Võibolla ainult niipalju, et ma oian ennast hoolega paarikümne meetri kaugusel. Järeldus: mingi seotus ikka peab olema. Maideagi, milline. Emotsionaalne? Intuitiivne? Kadestav, et nää, tal on, ja mul pole?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
Krafinna, see (kadeduse) tunne on ohtlik. Vähemalt minu jaoks sai samasugune tunne saatuslikuks:) Tuli nagu välk taevast keset palavikulist lõputöö kirjutamist ja enam ära ei läinud. Nüüd on kunagine "tunde" põhjustaja ja minu laps head mängukaaslased...
Muuseas, töö kirjutamise agoonias pole sa üksi - kui see sulle lohutust peaks pakkuma - olen samas seisus juba jaanuarist saati ja lõppu ei paista. Minu kogemus on, et esimesed 40 lehekülge tulevad piineldes, hiljem vaatad, kuidas õigel ajal pidama saada - isegi aastaaegade vaheldumine ei häiri, sest selliste pisiasjade jaoks enam tähelepanu ei jagu:)
Kadeduse tunne ei ole ohtlik. Sest vaata, tegelt ma nagu üritan oma kallile kaasale seda kogu aeg selgitada, et on vaja. Suur maja, ja ei ühtegi last, kuhu see kõlbab?
Töö jah. Vata, olen seda töö nii palju teinud, ja siis, praktiliselt viimasel minutil oli kõvaketta kräshsh. Fain. Akkasin siis uuesti otsast peale.
Ja kevad häirib mind väga. Paneb igatseva näoga aknast välja passima, koeraga tihkemalt väljas käima, aga kõik aiatööd muudkui seisavad. Mitte et ma fännaks neid töid. Ei. Aga lihtsalt on vaja teha.
Aga igastahes tähh kaasa mõtlemast/tundmast. Natuke ikka lohutas :)
Jajah, suur maja nõuab lapsi:)
Aga üks kõvaketta kräšš käib ikke asja juurde (vähemalt üks)! See on REEGEL ja siin ei aita muu kui "seivida, seivida ja veel kord seivida". Lahtiseletatult siis: reflektiivne Ctrl+S umber pärast iga lauset ja iga päeva lõpus teed paar kõvakettast sõltumatut tagavarakoopiat ja saadad veel kasvõi omale kuskile postkasti. Lõpuks muutub asi paranoiliseks ja sul on erinevates arvutites hulk erinevas järgus salvestisi, mida eristab vaid kuupäevanumber, nii et selles failikoopiate rägastikus orienteerumine on omaette teadus. Igatahes on frustratsioon ja hulluksminemine on garanteeritud nii ehk teisiti...
Noh, vata, ma sain päris oma arvuti suht hiljaaegu, enne seda oli mingi materjal abikaasa omas. Noh, selle sain kätte. Ja uue arvuti puhul ei oska ju siukest jama kahtlustada?
Igatahes, jõud lõpeb nii ehk naa...
Pai.
Postita kommentaar