Folk ja sõbrad

Kõndisin parasjagu Viljandi bussijaama poole, et vähemalt üritada Saaremaa poole suunduvale mikorbussile saada, kui tuleb vastu üks poisipea ja muidu asjaliku olemisega tädi. Tuleb vastu, krabab hõlmast kinni ja hakkab pommima, et miks ma folgil olen, mis mulle meeldis, ja mis on eelmisest aastast erinev, jne. Tõepoolest, miks ma folgil olen? Miks ma kannan seda koledat käepaela? Esimesele küsimusele on vastus tunduvalt lihtsam kui teisele. Folgil on lihtsalt ruutmeetri ulatuses palju tihedam sõprade-tuttavate konsentratsioon kui igas muus kohas. Aga käepael? Ma ei ole ju selle musa veendunud austaja. Võibolla mingi nostalgia? Oldud ju ka kunagi paljajalgne hipinässakas, kolledzi perioodil, või lihtsalt, vabadus liikuda kontsalt kontsale, ilma raha lehvitamata, või veel lihtsamalt, pileti ostsin siis, kui mul oli raha selleks...

Avastasin jätkuvalt mingi kummalise õõvastustundega, et aasta-aastalt on mu tutvusringkond kasvanud proportsioonides, ning mul ei jätku kõigi jaoks aega, isegi mitte nii palju, et pool tundi koos õlut juua ja muidu lobada, asjalikust jutust rääkimata. Üks sõber ütles sellepeale, et olen suhtemaniakk, täitmatu ahnitseja, ja ma liigun edasi meeletu tempoga. Ja miks ma ei saa aru ,et kõik on üks ja seesama. Jah, kõik on üks ja seesama, aga selles ühes ja samas on variatsioonid, kõrvalepõiked teemadest, aeg-ajalt põimuvad uued rütmid ja muutuvad kah.. samaks. Tal oli õigus, mul on vaja uusi variatsioone. Et olla elus, et püsida sellisena, kellena ma ennast pea kümme aastat tunnen.
Võibolla oligi parim, mida ma teha sain, kindlustada endale ankrupaik, kuhu naasta ikka ja alati. Kodusadam. Mis ei tähenda seda, et ei oleks teisi sadamaid, mis mingitel x-tingimustel võivad saada kodusadamateks. On potensiaali, aga pole söakust, julgust.
Jah, ma olen jätkuvalt arg. Aga võibolla on see argus ainult tugevuseks? Mine tea. Sest argus ja tugevus on ju ainult ühe ja sama asja erinevad küljed. Iial ei või teada, millal üks teise vastandiks muutub. Ei, ei muutu, vaid pigem on see olemas eos, ja sõltub ainult tuule suunast, kuhupoole seda kallutada. Sõltub niisiis sellest, et kas Annushka läheb poodi või ei lähe...

Muidu aga oli see folk kummalisim mu jaoks. Jah, ma jõudsin kontsadele, aga mitte nii paljudele, kui algselt plaanisin. Jah, ma jõin õlut, aga tunduvalt vähem, kui arvasin. Jah, ma kohtusin vanade ja uute sõpradega. Aga mõni asi oli muutunud, mõned asjad olid saanud uueks ning uued asjad said omaks.

Neljapäev algas tempokalt. Öömaja peremees tuli mulle vastu ja me viisime kola korterisse, edasi jõime õlut ja läksime Oorti kuulama. Ja viikingeid vaatama, nagu selgus. Igatahes haakisime ühe öömajatu viikingi endale sappa ja libistasime jooki edasi. Mingil hetkel oli vaja korterisse kobida, koos mingi jubeda joogiga.

Reede ommikul toimus suur nali teemal «Hallsilma saabas». Nali ise ei olnud niivõrd naljakas, kuivõrd see, mis selle ümber tekkis. Hakkasime ommikul ujuma minema, kui selgus, et ainult üks saabas on järele jäänud. Saabas ei tulnudki välja ja ujuma me ei läinud.

Kuna kõik otsustasid kuskile mutiauku kaduda, siis külastasin sihtotstarbeliselt oma onu, lootuses, et nad annavad midagi hamba alla. See ei olnudki loll lootus. Tagasi tulles leidsin Jaani kiriku eest sõbra-tuttava, kellega ma polnud seitse aastat suhelnud. Asjaolude teistsugustel jooksmisel oleks ma juba seitse aastat tagasi olnud muusiku muusa.. ametlikult. Ühesõnaga, mingitest vanadest mälestustest aetuna liikusime edaspidi koos ringi. Käisime isegi ujumas ja puha. Avastasin, et Huntauk on tehtud väikseks rannaks, varem sai sinna läbi võsa ja mööda kitsast teed.

Laupäeval toimus väljasõit Kassinurmele, kus pidime olema mootorratturhiirtele atraktsiooni üheks osaks. Ehk siis Jõgeva treff. Kuna keegi ei selgitanud, miks me täpselt seal olema, ja mida meist oodatakse, tuli mulle suht-koht üllatusena, et neist vähestest omasugulistest, kes seal olid, pidin just mina tegelema kokkamisega. Täpselt, nagu oleksin kunagi ennast reklaaminud superkokana. Aga vanakaru ja mandi heal toetusel saime hakkama. Oad olid head ja liha kah. Mehed vehkisid mõõkadega ning kokkamisest vabal ajal ilutsesin. Ega seal tõesti midagi muud teha polnud.
Kui Viljandi jõudsime, tuli selget valget vett taevast alla. Otsisime Janno üles, kelle käes olid korteri võtmed, saime ligemärjaks ning läksime korterisse kuivama. Vahepeal sain Rebaselt sõnumi, et kas sul kuiva öömaja on. Lubasin lahkelt, et küll saab. Saigi, minu kõrvale. Vahepeal tuiasime Viljandi linna peal, külastasime mõningaid kontsasid ning öö saabus ruttu.

Pühapäeval oli ainult üks arvestatav kontsa, kuhu tahtsime jõuda, enne kui teed lahku viivad. Läksimegi sinna. Janno tiris mind lava ette, sest tahtis näha trummari tehnikat. Nägi ära ja oli ülimalt rahulolev. Pärast tiksusime seni, kuni oli aeg oma kola Jaani kirikust ära võtta ja vastavalt kas kontserti andma või bussile liikuda.

Ja selle kõige lõpetuseks sobiks üks Tätte laul nagu folk rahva suhu:
«Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada,
aeg vaid seda teab, karmis saladuses peab
kus on peidet minu saabumise sadam.

ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et - kurat teab, mismoodi tal seal läheb... »