Kiri Deemonist 2

Liiga pimedad olid toad.
Üks päiksesekiir eksis musta laega tuppa.
Vaatasin teda ja tahtsin igavesti endale hoida.
Kui isekas.
Hoida imet, mis on sama habras ja tõenäoline nagu elu pärast surma.
Nagu öine vikerkaar.
Deemoni haare on tugev, tema silmad lummavad.
Ära kunagi usalda ühtainsat kiirt, lase tal minna.

Kui saabub pimedus, sulen uksed, naelutan kinni kõik aknad. Ei ole vaja päikest.
Ei ole vaja kiiskavat ja meeleheitlikku lootust.
Kui lootusest saab lootusetus, on see hullem kui elada lootuseta.
Leppida paratamatusega, teha rahu oma isikliku deemoniga.

Ja deemon istub keset tuba ja on väga rahuloleva näoga.
Just niimoodi ei saa sa kunagi enam haiget, just niimoodi tulebki surra.
Sest seda ei nimetata ju ometi eluks?