Organisatoorne loom

On olemas igasuguseid organisatoorseid rühmitusi, seltse, gruppe jne.

Olen nii igivana/noor, et mäletan veel sellist asja nagu pioneerid. Noh, lastele korraldati üritusi, viidi neid sastaavadesse, rahvast tantsima ja laulma, tehti laagreid, sunniti punarätti kandma, ma enam ei mäletagi, mis seal veel oli. Ja paariana koheldi neid, kes ei kuulunud pioneeride üllastesse ridadesse. Enamasti oli see seotud kuidagi usulise värgiga, ma ei tea, mina olin pioneer. Küll aga, kui hiljem saadi komm.noorteks, siis sellest ma keeldusin järsult. Ja ega keegi ei moosinud kah. Olin juba õrnas lapseeas kehtestanud ennast kui mittekaasajooksikut ning kui keegi astus mulle peale, astusin omal lapsekombel kaks või kolm korda vastu. Muidugi rumal protest, aga pani mõtlema. Näiteks valiti mind tagaselja kuskil rühmatöös osalema, ja tuldi siukse jutuga, et noh, sa oled nagunii nõus. Peedki ma olin. Ei läinud kohale ja kõik. Hiljem enam ei pandud.. sest võistkonnas mitteosalemine tähendas ka seda, et ma vedasin neid niiöelda alt. Sama moodi maksin kätte, kui mingil orienteerumisvõistlusel oleks meie klass tulnud esikohale. Olin viimane e. ankur. Nad lootsid mu kiiretele jalgadele. Aga kuna eelnenud oli mingi arusaamatus, milles süüdistati ja karistati mind, aga tõesti-tõesti ei olnud ma vastutav, siis maksin kätte. Läksin kadakate vahele, et sealt välja ilmuda poole tunni pärast. Kui võistlus on juba otsustatud. Peevestid. Sama moodi maksin kätte ka kehalise kasvatuse õpetajale, kelle oli tore komme mõnitada neid, kes talle ei meeldinud. Muidugi ma ei meeldinud. Vaidlesin vastu ja ei teinud meelituste peale midagi. Ja klassis olin ma.. mmm väga eraldiseisev, sest juba lapsest peale oli mulle vastik ninnu-nännutamine ja varajane mehe-naise mängimine. Ning ma ei öelnud välja ei r ega s tähte ja mul puudus üks vanem. Väga taunitavad asjad, eks? Lapsed on julmad.. Aga kui õpetajad kardavad neid/ehk siis üritavad juhtoinastega hästi läbi saada ja talluvad vähemad jalgade alla? ja käituvad vastavalt klassis kehtestatud normidele? Jaa. Te mõelge selle peale... Kunagi ära süüdista kedagi ebaõiglaselt... Mu käitumishinne püsis koolis rahuldava ja hea vahel ema suureks meelehärmiks. Sest no mida teha vastuhakkava põnniga, kes ei hooli mitte millestki peale väärikuse ning võitleb selle ebaõigluse vastu, mis talle osaks saab? Ainus vahend oli käitumishinne. Ja raisk, nad said veel sellega hakkama, et ma poleks äärepealt saanud kooli, kuhu tahtsin, kirjutasid iseloomustusse: konfliktse iseloomuga. Äh. Tähendas see ainult seda, et ma ei lasknud endal talluda.

Hilisemas elus olen hoidunud igastest organisatsioonidest. Tõepoolest, isegi korpidest ja üliõpilasseltsidest hoidsin nagu katkust eemale, kuigi sealt oleks saanud tutvusi ja need oleks hiljem ära tasunud. Selle asemel eelistasin oma pungist sõbraga mööda Tartu tänavaid tuiata ning hulgaliselt lollusi teha. Ning hiljem, kui Matist sai Marilii, siis jäi ometi ju alles teisi sõpru, kellega oli tore aega veeta, õppida ning taijid teha. Igased organisatsioonid jäid tahaplaanile.

Uudishimust aetuna astusin siis ordusse. Minu puhul täiesti määrav asjaolu. Et mida krüptilist nad ka seal teevad, ja miks osa alasid on varjatud, ja miks inimestel, kes pole moded, on teistsugune värv jne. Nüüd on uudishimu täiel määral rahuldatud. Ja vabatahtlikult ei astu ma enam ühtegi organisatsiooni. Nad lihtsalt ei ole midagi, mis mind väga huvitaks. Oma asjad saan aetud nii ehk naa ka üksi või kaksi või kolmekesi pusides ning võimuvõitlused ja muud toredad asjad ei puutu minusse. Mängige ise oma liivakastimänge :)
Ahha, tuleb meelde, ulmeühingus ma ju olen. A see ei kohusta suurt millekski pea selle, et toetan eesti ulmekirjanduse arengut. Seda olen nõus passiivselt toetama küll. Kui keegi väga pinda käib, võin selle ju igal ajal üle parda saata, aga ulmet tuleb toetada :) Kasvõi niisama.