pühapäev, september 25, 2005

Suur maailm meil ringi nüüd käib

Joon agooniamahla ning üritan tiire maha võtta. Veider tunne see vererõhutunne. Et tahaks maanduda pea ees kuskile, samas ei ole vabalangemine just kõige parem idee, sest nii võib ju midagi katki minna. Näiteks klaver.
Lukjanenko on põrsas. Pidi see Doom meelde tulema. Mängin nüüd seda niikaua, kuni tiirutamisest lõplikult pea sodi on ning lõhkemas. Ja kuna pole veel suutnud lahti muukida seivimise settinguid, siis tuleb alati otsast alustada. Nii ei saagi raskemad kohad selgeks, tuleb kasutada abijõude ehk Jyrkat.

Ja kõigest hoolimata on käes sügis. Ehk siis: mõnus on olla, sest kole oli möödas. Kuidagi kerge ja õhuline on. Umbes nagu kaselehel, mis veel on seotud puuga, aga juba-juba tuleb tuul ja viib ta endaga. Teadmata suunas. õhku, veel õhku ja siis kuhugi, kust keegi ta üles korjab. Aga seniks on hea.. olla kaselehe sarnane :) See kestab igavikke. Ja iga hetk on sügavik igavikke.

Kommentaare ei ole: