Fenomenaalne

Lihtsalt fenomenaalne, kuidas inimesed ei tee vahet moblal ja tavatelefonil. Iga jumala kord, kui mu kallil lähisugulasel on midagi ommikul vara (loe: siis kui ma veel unematiga miilustan), helistab ta harilikule telefonile. Tähendab see seda, et sombistunult kõnnin ma läbi kahe toa ja ainuke hääl, mida telefoni teen, on intelligentne onomatopoeetiline möhh.
Ning kui ma ennast vean tagasi voodi manu, tullakse ukse vahel ja hõigatakse reipa häälega, niiet maja kajab, mingi triviaalsus. Mille peale ma ebaadekvaatselt vastan mittetriviaalselt ning selle peale tuleb rida solvatud sõnu. Ning uksepaugutus ja lubadus mitte enam tulla. See päev. Hää, et niigi läks... Homme jälle.. Õuhh...