Sest Spartacus-võitlejad me! (usku ja lootust)

Vaatasin peeglisse, ohkasin sügavalt sisse ja välja, raputasin viimased piisad saialilletinktuurist vatile ja puhastasin öö jooksul kogunenud mäda haavadest. Haavad, eh, need olid kunagi täiesti korralikud vinnid, mis saabuvad paari tunni jooksul ja lahkuvad paari päeva pärast, kiirus oleneb sellest, kas saan õigel ajal jaole või mitte. Sedakorda otsustasid nad infektsiooni üles kiskuda ning mitte ära paraneda.
Siis vaatasin mingit ravimisodi. Apteegist ostetud ja puha. Puhastava ja kuivatava toimega. Fain, möksisin siin jällegi kõik haavad sellega kokku.
Paari tunni pärast oli mäda ilusti tagasi ja ma väga tundsin paari kohta oma näos. Masendunult võtsin eetri ette, et sellega ei ole vähemalt valus puhastada. Ja lootsin, et keegi pereliikmetest viitsib kunagi linna minna ja seda saialille veel tuua. Ja kui ma niiviisi katkiseid kohti puhastasin, tuli meelde eelmine sügis. Kuidagi õnnestus mul Pärnus Jyrka ziletiga, just vahetult enne bussi peale minekut, üks sõrmeotsetest maha nülgida. Et mida siis sellega sai ette võtta nii, et mingit jama hiljem ei olnud. Paranes suht kiirelt ära. Muidugi: streptotsiid, marli ja plaaster, see ilma sisemiste plätakateta.
Nii ma siis andsin tellimuse sisse, et pulber ja plaaster olgu olla peale saialille. Nii saigi. Ja praeguseks on ptüi-ptüi-ptüi haavad paranemas.
Ja ma kaotasin usu meie igapäevastesse akne-vastastesse vahenditesse, tibinate klearasillidesse ja muudesse väärt kreemidesse ja seepidesse, ja ka neisse, mida sõbralikud apteekrid soovitavad, saati siis vanad hääd kaasvõitlejad. Elagu meditsiin ja surgu tibinate keemia!